NB: TEGEMIST EI OLE KARULA LIHATÖÖSTUSE POOLT LOODUD LEHEGA. OLEME KARULA TOODETE VAHENDAJAD SOOMES. Suitsuliha saadakse sealiha küpsetamisel suitsuahjus. Tava on levinud peamiselt Lõuna-Eestis, kus on suitsuahjud veel igapäevases kasutamises. Vanal Võrumaal on lihasuitsutamine tavapärane taluelu osa. Taludes, kus vastav tava on olemas, tehakse suitsuliha paar korda aastas. Suitsuliha säilib aastaringi ja on olnud läbi aja kohalikul toidulaual oluline söök või söögi koostisosa.

Suitsuliha tegemise asendamatuteks eeldusteks on (isikliku) suitsusauna/suitsuahju ja liha olemasolu.
Kui ise siga ei pea, saab mõne talunikust naabri või tuttavaga sealiha hankimise osas kaupa teha.
Suitsuliha tegemiseks peavad olema lisaks ahjule ka vajalikud teadmised ja ka piisavalt aega liha suitsutamiseks. Tänapäeval on üsna levinud ka tava, et lähikonnas tuntud-teatud lihasuitsutaja kätte viiakse suurem kogus liha (isegi mitme pere peale), kes selle siis ära suitsutab ning töö tasuna saab osa valmis lihast omale.

Suitsuliha saab  osta kas laatadelt, turult või eelneval kokkuleppel otse liha suitsutaja käest. Kuigi kauplustes sel viisil valmistatud suitsuliha ei müüda, on nõudlus eheda suitsuliha järele suur. Laatadel ja turgudel pakutav liha ostetakse kauplejate sõnul ära väga kiiresti. Üks traditsiooniline laat, kus suitsulihaga kaubeldakse, on Võromaa ja Setomaa piiril Lindoral Simunapäeval peetav laat.

Tänapäeval ei ole suitsuliha päris igapäevase toiduna laual, seda püütakse hankida tähtpäevadeks või pidudeks. Tavatoitude tegemisel kasutatakse suitsuliha ja suitsupekki rohkem talvisel ajal, sest siis on suitsuliha enam saada.  

Suitsuahju-liha hindavad selle tarbijad väga kõrgelt  ja ahjus tehtud suitsuliha eest ollakse nõus välja käima suuremaid summasid kui teistel meetoditel valmistatud liha eest. Traditsiooni tundvad inimesed teevad üsna selget vahet poes müüdava (suurtes tehastes) ja isevalmistatud liha vahel.

Ajalooline taust

Liha ja kala suitsutamine on arvatavasti üks vana toiduainete säilitamise viis. Ehkki Võrumaa vanem söögipärimus (ajas umbes 200 aastat tagasi) kõneleb suitsulihast väga harva, pidades seda liha raiskamiseks, oldi siiski vastu kevadet sunnitud liha suitsutama, et see soojade ilmadega hukka ei läheks. Põhiline säilitusviis oli sealiha soolatult tünnides hoidmine, kust siis vajadusel seda suitsutamiseks võeti. Võib arvata, et liha suitsutamine levis enam 19. sajandi teisel poolel, kui talurahva majanduslik olukord oli paranenud ja loomi peeti juba niipalju, et liha jagus terveks talveks.
Praegusaegne suuline pärimus kõneleb ajast 40-80 aastat tagasi, mil väiksemas talus (asunikutalu) tapeti aastas 2-3siga. Osalt see liha suitsutati, osalt hoiti soolvees. Suuremates ja rikkamates taludes oli lihavajadus ka suurem. Suitsuliha tehti vaid oma pere tarbeks või ka sugulastele, suitsuliha reeglina ei müüdud, sest kõigis taludes oli suitsuliha omal olemas. Siiski poekaupade ja linliku eluviisi levides 1920-30 aastatel viidi juba kõiki talukaupu (sh ka suitsuliha) linnadesse laatadele müügiks.